Now is the time to get our blog started. We’ll be happy to share and at the same time have our thoughts written down. A win in every way!
In our blog we’ll share the happenings on our journey with all it’s people, cities and “only possible in Canada” stuff. We’ll write about the most breathtaking part of Canada for us, The Rockie Mountains. About hiking and snowboarding and life between the mountains with it’s overwhelming secludedness mixed with hoards of tourists.
There will be something for the adventurous Work and Travel people from all over the world and something for the hikers and travellers, longing to buy the tickets and take a trip to the stunning Canadian Rockie Mountains. But most of all, it’s meant to be inspiration to get closer to nature and further away from norms constraining us in our everyday lives.
Üle mere Kanadasse minek on algusest peale unistus olnud. Mitte küll päris sellest ajast kui tõstsin jala Soome laeva peale, et esimest korda välismaale sõita. Unistus võttis kindlama kuju, kui elu oli juba nii palju elatud, et uuteks asjadeks korraks ruumi tekkis: koolid ning poolikud asjad lõpetatud. Mõte unistuse kujul enam ära ei läinudki ja sai täiesti uue tähenduse kui avastasin enda kõrvalt samasuguse unistustega Raineri.
Long story short – uurisime viisa ja Kanada võimaluste kohta mitu head kuud. Õige päev jõudis aga ootamatult kätte, kui saime nii muuseas Canadainternational.gc.ca kodulehte uurides 3 h varem teada, et punkt kell 17 lähevad kvoodid lahti (alates 2015 aastast on kogu viisainfo koondatud Canada.ca lehele). Õnnega pooleks saime üldse teada, et tormijooks on kindlal kellaajal ja samamoodi õnnega pooleks saime mõlemad 25 minutiga ankeedid täidetud. 80 jagatava viisa hulgast sain järjekorda 80ndana, ehk viimasena. Rainer nokitses mittetöötava arvutiga veidi kauem, tema järjekorra numbriks tuli 85.
Järgmise kolme kuu jooksul pärast 80 Kanada viisa avanemist saatsime SouthWestern’i raamatumüüjatele hulga head USA energiat. Läkski suures pildis nii, et vähemalt 5 Kanada viisat taotlenud SW-kat said omale USA viisad ja jätsid ülejäänud Kanada viisad lihtsurelikele rõõmustamiseks. Sain veidikese vaeva ja passi kehtivuse pärast muretsemise järel oma viisa kätte, Raineri “acceptance letter’it” jäime veel ootama. Jaguski üks neist kulda väärt viisadest tallegi ja kokku 7 kuu pikkuse protsessimise järel olime mõlemad sabad-rõngas-õnnelikud viisaomanikud.
Sellest, kas saame viisad või mitte, olenes üsna palju. Teine stsenaarium oleks olnud selline, et kohe pärast Filipiinide reisi oleksime hakanud jälle normaalseteks, otsinud korraliku palgatöö ja igapäevast rahulikku pereelu elanud. Tulime aga kuu pikkuselt silmi avanud, hinge vapustanud, päevitust parandanud paradiis-Filipiinide seiklusreisilt tagasi ja pöörasime omadega lõunasse.
Võrumaa oli mind kaua tagasi kutsunud ja lõpuks oli aeg sellegi jaoks aega võtta – nüüd kui oli rohkem visiooni, mõistust ja julgust. Mis aga tähtsaim – elus suurte otsuste tegemisel on kaks peaaegu julget pead sama hea kui võitlusvaimu täis hokitiim. Täiega väravale peale surudes ja pidevalt tiimis vahetusi tehes on julgem asju ette võtta. 
Võru elu 10 kuud pidi olema ainult vahesamm enne päris sammu, Kanadat. Tuli aga välja, et Võru elul oli meile õpetada nii mõndagi, mida me pisikeselt nö teelt kõrvale astutud sammult oodatagi ei osanud. Esimeseks õppetunniks juba seegi, et pole kõrvale astutud samme, vaid kõik, mis sa teed täna, on osa sinust homme. Oleks me vaid nt teadnud, et Võrru kanade võtmine meist parandamatud kanade armastajad teeb! 
Võib tunduda uskumatuna küll, kuid Võru elu oli niivõrd tormiline, et Kanada piletite ostmine tuli meile üsnagi äkiliselt. Hoidsime küll vaikselt piletihindadel silma peal, kuid 2 kuud enne kui lendama pidime hakkasid hinnad ilmselgelt juba tõusma ning meil läks ostuga kiireks. Googelda mis sa googeldad seda Kanadat, kõige paremat infot saime ikkagi eestlaste blogidest. Meie lemmikuteks kaks hiidblogi: Ele ja Kalle detailiderohked postitused Austraaliast Kanadani (http://ele-kalle.blogspot.com/) ja Rebase Kanadaelu nipid (https://rebanekanadas.wordpress.com).
Kanada on 220 korda suurem kui Eesti ning kohti kuhu maanduda rohkem, kui legendaarne Lennart Meri Lennujaam. Päris alguses oli mõtteis Vancouver, hinnatud maailma parimaks linnaks kus elada, samas vaatamisväärsus omaette ning mis samuti tähtis, lähedal mägedele. Toronto mõte oli ka vahepeal, kuid selle mõtte summutas linna gigantsus. Suurlinn on täiesti omaette ökosüsteem, oma reeglite ja katsumustega ning meie jaoks veidi liiga massiivne. Otsisime rahulikumat süsteemi kuhu maanduda ja tahtsime, et meil oleks ruumi hingata ning vajadusel ruumi suuna muutmiseks.
Edmonton kukkus meile lausa sülle. Lennupilet oli odavam kui mujale. Kiirelt rikkaks saamise lubadus, Fort McMurray, paari sõidutunni kaugusel. Teise suurema linna, Calgary variant samuti paari sõidutunni kaugusel, juhuks kui meile suur linn Edmonton ei meeldi. Vancouver on Albertast kõigest ühe osariigi kaugusel, mitte teisel pool Kanadat nagu Toronto poolt vaadates. Lisaks on siseriiklikud lennupiletid pea sama kirved kui Euroopast Kanadasse lennates ehk kohavaliku otsus tuli teha koheselt õige. Ja mäed – Edmontonist on Rockie’desse autoga vaid paar tundi. Boonusena oma geograafilisele asukohale on kogu Albertas kõige rohkem töökohti ning kiireimini arenev majandus. Ideaalne! 
Siit me tuleme, Kanada!
rairai canada 